Kui sa satud nii väiksest riigist ja mitte ainult riigist, ütleme otse, kolkakülast suurde linna, ikka väga väga suurde linna, siis on meeltes pisut segadust.
Rahvast on rohkem kui su enda riigis, elavad ja toimetavad maa all ja kõrgel õhus, vahet pidamata , hommikust õhtuni. Kõik inimesed, su enda planeedilt.
Oleme Busanis, Vaikse ookeani rannikul, sadamalinnas ja endises pealinnas.
Vaba päev. Tutvusime omal käel linnaga. Mulle orienteerumine üldiselt meeldib. Iga marjul ja seenel käik on ju teatud mõttes orienteerumine. See teeots ja puu, too kivi või raiesmik.
Kõigepealt kaart, asukoht ja siis kuhu ja kuidas. Mõistatad kuidas metroos piletit osta, millise liini peale minna, kuhu poole sõita, millisest väljapääsust maa peale tulla, ikka juhtub, et paned viga, lähed tagasi ja proovid uuesti.
Päeva lõpuks selgus majas, kuid linnadžunglis olen varem tundnud ja tunnen ka siin ennast millimallikana ....
Samas kogu aeg toimub midagi, Henri Matisse näitus Life and Joy, väga kuulsas kinoteatris rullitakse punast vaipa kinofestivali lõpetuseks, tulemas ülikuulsa ansambli BTS ( ha-ha-ha, teate ju eks 😜) kontsert, fännid kohal jne jne
Olen keegi siin
ja ei kusagil
Ja see preili nunnutas oma koira, last ei ole vankris, see vanker on tema armsale koerale ja kõik nagu märkate on toon-toonis, rull peas ning nii paljuütlev ilme ....
Kommentaarid
Postita kommentaar